Teater. Muusika. Kino on läbi aastakümnete lennanud kotkana eesti kultuurimaastiku kohal, et teravdatud pilgul tabada tulevikutegijaid ja -suundumusi, et neid esile tuua ja kõrgustesse tõsta (rubriik „Persona grata”) ja viimaks mõtestada ka siinset vaimuilma.

Iga Panso teatrikooli talent saab juba õpingute ajal tänuväärset ühiskondlikku tuge teatrikriitikute silmade all ja avalikkuse lootusrikast tähelepanu meedia vahendusel ja selle üle on üksnes hea meel. Särasilmne looja on oodatud ja tema kultuurimaastikule sisenemist valmistatakse hoolikalt ja targalt ette, mis väärib lugupidamist ja eeskuju võtmist. Nii ongi siinkohal rõõm juhatada sisse seitsme Eesti Kunstiakadeemia esimese kursuse animatsioonitudengi esseevormis mõtteavaldused. Need on ilma helita ja liikuva pildita, pelgalt sõna abil otsivat vaimu ja taipamisi peegeldavad kirjatööd, et lugeja saaks aimata ja märgata, kuhu on suundumas rahvusvaheliselt hinnatud eesti animatsiooni jõuline ning samas nii tundlik ja mitmekesine tulevane põlvkond. Nii saab elada juba eos kaasa tärkava väega loojatele, kelle hingestatud maailmast hooliv süda või vaimselt terav mõte kujundab ehk ühel valitud hetkel Eesti ühiskonda nii, nagu seda tegid Heino Parsi „Operaator Kõps seeneriigis” (1964) või Priit Pärna karikatuur „Sitta kah!” (1988). Unustamata  samas varasemate auväärsete eesti filmiloojate panust maailma animatsioonikunsti. Head saabuvat rahvusvahelist animatsioonipäeva 1. oktoobril, kallid lugejad!

Mait Laas, filmirežissöör ja EKA animatsiooniosakonna õppejõud

„Operaator Kõps seeneriigis” (1964). Režissöör Heino Pars.

Samal teemal

PERSONA GRATA MATTIAS MÄLK

„Esimesel sisseastumiskatsel animaõppesse sain null punkti, aga oli tore näha teisi omavanuseid noori sama asjaga tegelemas. Sain kohe aru, et…

ÖELDA VÕI MITTE ÖELDA

Kaljo Kiisa viimane film „Suflöör” (1993) on üks 1990. aastate mõtlemapanevamaid eesti filme. Mitte üheselt mõjuvamaid ja suurt publikuhulka kõnetavamaid, seda…

KALJO KIISK JA KOOLITUNNID

Kaljo Kiisa loomingut on aegade jooksul vaagitud üksjagu, tänuväärselt ja põhjusega. Andres Laasik kirjutab elulooraamatut „Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast”…

KIISK KUI PRAKTIK JA LÄBIRÄÄKIJA —TEEKOND „HULLUMEELSUSENI”

Kaljo Kiisa filmiloomingut on võimalik mõista kui järkjärgulist loomingulist teekonda, milles lavastaja…
Teater.Muusika.Kino